LUULEKEVAD 2025 LAUREAADID JA LUULEPÄEV 30 AUGUSTIL
Luulekevad 2025 laureaadid on:
I auhind
Martina Peda
ÖÖ TÄHTEDE ALL
Jaanuar hingab vaikselt,
tema külm hingus
krabiseb minu sammude all.
Uus aasta on veel lapsekingades—
täis lubadusi,
täis vaikselt mõeldud mõtteid,
mida pole veel keegi välja öelnud.
Tänavad on tühjad,
kuid taevas on elus—
tähed vilguvad nagu sosinad
universumi sees.
Ma mõtlen sinule.
Mitte valjult,
vaid nii nagu lumi unistab kevadest—
kannatlikult.
Lumekrabin.
Külm õhk.
Soojad sõrmed taskutes,
kus peidab end kiri,
mida veel pole saadetud.
Armastus on mõnikord just selline—
samm kuuvalguses,
hingetõmme ja siis öö vaikus,
lootus,
et sina vaatad samuti tähti
ja mõtled minule.
Kui hommik saabub,
ja lumi laulab mulle ikka veel ööd,
siis ehk kohtuvad ka meie sammud —
samal rajal,
sama valguse all.
II auhind
II auhind
Signe Sääs
RAPUNTSEL
Rapuntsel lase juuksed alla
Väljas täna vihma kallab
Sinu toas nii soe ja hea
Sinu sülle paneks pea
Sõge oled peast sa vist
Mina olen feminist
Sa ei teagi minu nime
Pealegi on õues pime
Võõrastega ma ei räägi
Räpakolle ma ei täägi
Kaugelt näha oled märg
Lase varvast võõras härg
III auhind
Kadri Toomsalu
***
Kas sa kutsusid mind siia vaid selleks, et saaksid öelda, et olen haige, et minu täie ja mitte
päris täie mõistuse piirid hajuvad vaikselt
Kas sa tead, et su põsed punetavad päris tihti
õrn joon häbi ja õnne vahel teeb sinust aru saamise päris võimatuks
Ka talvekülmas ära kuivanud ja kangestunud näojoonte- ja naha alt võib välja lugeda midagi
rahu ja rahutuse vahepealset, mingi õrn variatsioon sõgedusest
Jah, ma muudan oma iseloomu nii tihti, et ei tea enam isegi, milline ma olen või
kas minu lihtsusest piisab
mind pole väga palju
ainult vahel avaldan arvamust ja ainult väga harva tean, mida tunnen
või tundma peaksin
Su nüüd kahvatul palgel istub küpsisepuru ja šokolaadi vahel rumaluse ja häbi kõige teravam
toon
aga seda sa juba tead.
Fotomälestusi Luulepäevalt:
Luulekevad 2025.a I auhinna laureaat Martina Peda kirjutab avaldust Luuleliidu liikmeks astumiseks.
Loeme oma luulet
Osa seltskonnast trepil. Ülal lillas särgis Luuleklubide Liidu esimees Ingvar Luhaäär
Osa seltskonnast Merivälja muulil, keskel Tallinna luuleklubi esimees Mihkel Štokalenko.
Ei saa öelda, et Luuleklubide Liidu klubid kuigi aktiivselt koos käiksid ja tegutseksid, kuid üks meie üritus, igakevadine luulevõistlus Luulekevad, on küll populaarsust võitmas, aasta-aastalt tuleb üha rohkem võistlustöid ja ka tase näib tõusvat. Luulekevade korraldamisel näib olevat võimalik kaks erinevat kontseptsiooni: kas teha seda nii, et kuulutada laureaaditiitel eluaegseks: kes juba kord laureaadiks tulnud, see enam konkursil ei osale, kuigi võib ikka oma uusi luuletusi saata ja me trükime neid meeleldi või arvestada nende kaastööd ikkagi võistlusluuletustena nagu oleme varem teinud – on ju huvitav näha, kuidas meile juba tuttavad autorid on edasi arenenud, kuid sel juhul hakkavad korduma ühed ja samad nimed ning esile ei küüni uued anded, kelle luules leidub võib-olla ka värsitehnilisi puudusi, kui ometi on säravaid leidegi. Otsustasime nüüd esimese kontseptsiooni kasuks.
Žüriisiseseid arutelusid reeglina ei avalikustata, kuid üks žüriiliige, Tallinna luuleklubi juhataja Mihkel Štokalenku pidas siiski võimalikuks pakkuda huvilistele lugemiseks oma seisukohad:
Muljeid Luulekevadest-2025:
Kõige rohkem vaimustasid Naksti ja Signe Sirel.
Naksti on üsna kuulus autor: Luulekevad 2009, lk 34; 2017, lk 42; 2018, lk 30
– 31; 2020, lk 10 - 11; 2022, lk 23; 2023, lk 38 - 40; 2024, lk 65 - 66; antoloogia
„Roos soos“, lk 94 – 95.
Signe Sirel ei ole veel nii tuntud (Luulekevad 2024, lk 53 -55), aga ilmselt saab
varsti kuulsaks.
Nakstil õnnestus õiged sõnad leida kajastamas seda ebameeldivat
rõhuvat meeleolu, milles paljud praegu viibivad (lk 66 – 69). Lugedes olin
tänulik andekale ja julgele luuletajale, kes suutis sõnastada seda tänapäeva
murelikku reaalsust ropendamata ja kuradit nimepidi kutsumata. Naksti
luuletuste iga rida on ootamatu ja ilmekas kuju. Luuletused on riimita kuna ei
vaja selliseid odavaid ehteid. Arvan et paljud lugejad leiavad Nakstis mõtte- ja
vaimukaaslase. Rõõm oli teada saada, et on maailmas üks selline mõistev
peenetundeline hing, tähendab ei ole lootusetu see maailm.
Signe Sirel üllatas oma vaprusega („Noorelt sõdurilt“ lk 62). Ta sureb
koos oma noore lüürilise kangelasega. Ei tunne kaasa, ei leina taga, aga lausa
jagab saatust! Luuletus on kirjutatud hästi kaasaegses räpplaulu stiilis, mis
rõhutab lüürilise kangelase noorust.
Selle aasta avastuseks on Martina Peda (lk 26 – 27), kes tänavase
luulevõistluse esimeseks laureaadiks tuli. Martina luuletustes leiame tõelise
luule, see tähendab meeleolusid ja varjundeid, mida poleks suutnud edasi
anda ei maalikunst ega graafika, isegi muusika, proosast rääkimata. Imestama
paneb, no mida küll võib uut leida öö tähtede all? Luuletajad on seal tuhninud
nii kaua, kui inimesed rääkida oskavad. Selgub aga, et võib. Võib leida
lapsekingades uut aastat, sosinaid universumis, kannatlikult kevadet ootavat
lund... Ja kui juba juttu tuli endasse jõudmisest, nagu Martina luuletuses „Enda
poole – sammhaaval, mais“, siis peame kohe kiitma ka me kolmandat
laureaati Kadri Toomsalu (lk 43 – 44), kes oma esimeses ilmunud luuletuses
igatseb ennast ja teeb seda üsna liigutavalt, teises luuletuses aga ilmutas nii
veetlevat tujukust, et lust kohe näha, nagu vanasti öeldi.
Me teine laureaat Signe Sääs rõõmustab oma vaimukate ja omapäraste
muinasjutuliste pildikestega (lk 20). Kusjuures need pole olnud loodud oma
lapsega mängides, nagu kunagi Astrid Lindgrenil, hoopis Inglismaal töötades
ja sealseid kombeid omaks võttes. See on täiesti omaette kujude maailm,
millega saate mõnusasti lähemalt tutvuda Signe Sääse luulevihikust Ilmre
Raamatukogus.
Margit Petersonile (lk 39) andis üks žürii liikmetest esikoha teadmata
otsust, et me autoreid enam korduvalt ei autasusta, nii ei jää keegi ärateenitud
tunnustusest ilma. Margiti „Tõusud ja mõõnad“ on tõeline luuletajate hümn.
Järgmine nimeta luuletus on väga armas. Žürii liikme arvamus on täiesti
arusaadav.
Triin Paese luuletust „Täis süli kuldseid päiksekarva päevalilli...“ (lk 31)
nimetas üks žürii liige underlikuks. See ainulaadne vaimustusavaldus peab
tungimata autorini jõudma.
Aimar Seller („Rabajõgi“, lk 32) on lausa uus Li Bo meeleoluka
looduspildi loomises.
Luulekevad 2023 aktiiv Merivälja muulil 27.augustil: Rita Kapper, P.P. (ka Jõulumees). Pilvi Rahnu (ka Kuuseke (ehkki nägi välja rohkem nagu Kevadetüdruk), Marge Viirg, Anne-Liis Haljak ja Mihkel Štokalenko.
27. augustil kuulutasime Luulepäeval Meriväljal välja Luulekevad 2023 laureaadid:
Elle Pruuli I auhind
PÄEV KELDRIS XX SAJ.
Suur sõda läks mürinal üle
väikesest Eestimaa külast.
Kolm kodu hävitas ära.
Jäid hõõguma tulised tukid ja söed.
Need talud ei tõusnudki tuhast.
Ühte kodu nüüd meenutab tuulte käes mänd,
teist on leinamas kuuskede rida.
Kolmandast kodust ei jäänud
ei kuuske, ei kaske, ei õunapuud
ega midagi muud.
Pilvi Rahnu II auhind
***
Armastus on tuul ja aeg on riiul.
Tunned tunneli on alla neeland äng.
Veider valgus lõhub piibel lehti küljest,
lumme jälgi salapäraseid on jätnud mõtte mäng.
Jääda märjalt kadunuks kui nöörilt pesu,
tihti soovid. Kirjult taevastesse lendub sõnu nagu kajakaid.
Leenid toolilt seljad sirgeks ühtemoodi voolib,
kuuseehteilt peegeldused liivaks
hõõrub korra järgi järg.
Riiulile tuult ei pane. Ka kui proovid.
Kallastelt on näha, olla võiks ju jõgi,
mitte säng.
Peeter Parts III auhind
GODOT LEIDES
Eile õhtul endast väljusin ja käisin Sinul kylas.
Ammulauldud laule lugesime paberilt ja peast.
Äkki märkan veel, et olen ikka endast väljas
ega leidnud yles oma patust lihakeha head!
Kadund kesta, mis siin ilmas, pole kanda kerge –
päris arugi ei saa, kas oled koolja, vaim või inime?
Sihitult sääl seisin, ihust paljas, vaatsin merde.
Unustuse ookeanistki ei tea mis välja tirime ?
Korraga yks kaunis naine avab oma buduaarikappe
mitmeid kestasid sääl märkan, ripub puude pääl.
Pakub yht ja teist, kyll ylikondi, smokingeid ja frakke
Ennäe yks sobis, triibuline tore, valatud ja hää.
Taas aga tundub et mind ikka mitu inimest kes
kipub paljalt öösiti täis Kuu all ringilippama .
Vahel kahe vahel tuuleveskitega don Quiote
Kõigi oma minadega leida isamaad!
Üritasime välja anda ka kolleegipreemia, kuid see ei õnnestunud –
üleskutsele teatada, kellele nemad selle määraksid, vastas vaid seitse osalejat
ja pakkusid kõik erinevaid luuletajaid.
Mihkel Štokalenko kommentaare Luulekevadele 2023
Toimunud luulevõistluses on üksmeelselt valitud kolm laureaati, kuid õnnestunud luuletusi on rohkem, ja oleks ülekohtune, kui need unustusrüppe vajuksid.
Arvasin alati, et meesterahvad ei ole üldse suutelised hingelist luulet looma. Hästi tarka, vaimukat, perfektse kujuga – seda küll, kuid mitte siiralt hingelist. Ilmunud luulevikus aga näen äkki Reio Roosi „Midagi armast Sinust“, ja Reio on ju mehenimi. Sisu poolest on luuletus justkui täielik jama – mingid Helsingi kortermajad, mingid suvalised tüdrukud, kellesse armutakse, aga meelde jäävad vaid silmad... Kuid just selline pudru ongi tegelikult armunud inimese peas! Mõtte ja tunde hüplemine on nii ilmekalt edasi antud, et jääme uskuma, luuletuse lüürilised kangelased on tõelised armunud, mitte mingid ohkajad ja unistajad.
Miina Johanna Karolini „Kleit“ meenutab kangesti Betti Alveri „Tulipunast vihmavarju“, ainult Alveril on armastatud asja kaotamise lugu lausa traagiline; Karolinil aga kergelt irooniline. Muidugi on luuleklassiku ja isetegevusliku autori kõrvutamine kohatu, kuid ma usun, et Betti oleks Miina Johannat kallistanud.
Birgit Pettai pealkirjata luuletuses saab aastaaegade teema üllatava pöörde, kus lüüriliselt liigutav on sügis, mitte kevad, millest lugu algab.
Anne-Liis Haljak ja Rita Kapper said oma luuletusi Luuleliidu kokkutulekul esitada, kuid ei ole nende eest küllalt kiita saanud sel lihtsal põhjusel, et natuke raskevõitu on autorit kiita talle otse silma vaadates. Ometigi on nii Haljaku „Rannal“ kui Kapperi „Naine“ täiesti vaimustavad, igaüks omamoodi.
Järgmise Luulekevadeni! Nagu ikka, on võistlusluuletuste saatmise tähtajaks 15. mai, sedapuhku siis võistlusele Luulekevad 2024!
Kooroona-aastail meie klubide töö soikus ja kooskäimine pole kuigi elav nüüdki, kuid ollakse elavalt huvitatud ühest teisest meie töövormist, nimelt sellest, et aitame soovijail trükis välja anda oma raamatuid. Tänu trükitehnika arengule on saanud võimalikuks igaühel trükkida lasta oma kaunis raamat, isegi kõvakaaneline (õhukese raamatu puhul ei mõju kõvad kaaned küll sugugi hästi) mitte küll just väga odavalt, kuid mitte ka üle mõistuse kallilt. Luule on kunst nagu iga teinegi, nagu muusika või maalikunst ja mõelge kui palju peab õppima ja vaeva nägema, et neis viimati nimetatud kunstialadel ületada taidleja tase. Luulekunst nii suurt õppimist ei nõua, kuid midagi peab siiski ka teadma, et hoiduda kas või elementaarseist riimi- ja rütmivigadest. Neid teadmisi omandada pole kuigi raske, piisab mõne poeetikaõpiku läbitöötamisest. Ka meil on pakkuda selline raamat pealkirjaga „Luule sinus enese“, maksab ainult 7€. Kui kavatsete oma luuleraamatut kinkida ja müüa üksnes oma tutvuskonnas, siis pole seda ehk vajagi, sõbrad-sugulased ja tuttavad suhtuvad teie luulesse heatahtlikult kui teie eneseväljendusse ega hinda seda kirjandusliku väärtuse seisukohast ja sada raamatut (vähema trükiarvuga ei taha trükikojad hästi töösse võtta) kulub teil paari aasta jooksul kinkimiseks-müümiseks oma tutvuskonnas ära küll, ka luuleklubides väärtustame luuletamist eelkõige selle rikastava elamusena, mida luule kirjutamine meile annab, mitte luuletuste kirjanduslikku väärtust, kui aga seate endale oma luules suuremaid sihte, kavatsete raamatut ka poodidesse müügile anda, siis küll tehke endale selgeks poeetika põhitõed, sest muidu on ju nii, et pakute väga ilusas raamatus väga kehva luulet (mida muidugi keegi ei osta ka). Kui taotlete tunnustust „päris“ luuletajana – mis on ju ka ilus eesmärk! - , soovitame tellida enne raamatu trükkiandmist ka sisulise toimetamise teenus. Isegi kõige andekamad professionaalsed luuletajad ei põlga ära toimetaja abi. Toimetaja ülesanne ei ole siiski kehvavõitu luuletusi headeks teha, vaid näidata autorile ära ta luuletuste nõrgad kohad ning anda soovitusi, kuidas ta võiks neid viimistleda.
LUULEKEVAD 2022
Külvatakse kevadel, lõigatakse sügisel, nii juba kord on ja nii selgusid ka meie Luulekevad 2022 laureaadid nüüd 21.agustil meie Luulepäeval Meriväljal. Kolleegipreemia määramine ei õnnestunud, kuid mitte seepärast, et oleksime olnud selles asjas saamatud, vaid nii pidigi minema, sest sedavõrd palju oli sel aastal ühetasemelisi , kuid erinevatel teemadel võistlustöid, ilma et keegi oleks olnud teistest peajagu üle nagu eelmisel aastal see koolipoisi koroona-luuetus. Niisiis kolleegipreemia määramise katsel kuus luuletust said kolm punkti, kümmekond kaks punkti ja paarkümmend ühe punkti – polnud selget eelistust. Eks sama fenomen tuli ilmsiks ka laureaatide valikul, mistõttu me ei määranudki esimest, teist ja kolmandat auhinda, vaid valisime kolm võrdset laureaati:
Carol Illak
* * *
Taevas, kui valgeks võib süüdata naeruga elu!
Taevas, kui tähtsaks saada võib kellegi hing!
Issand kui lihtne on ikkagi,
Teadmata kindlalt,
Kas sinus ma armastan ennast või tõepoolest sind.
Jah, me läksime lumes ja jumalat tundsin,
Kes huultega soojendas jalge all meie teed.
Ja ühtäkki enam ei kartnud,
Sest keegi ei saanud meilt võtta,
Neid külmi ja lumiseid öid.
Peenekoeline tundelüürika, täiesti professionaalsel tasemel, selline luuletus oleks omal kohal kelletahes tuntud luuletaja kogus.
Hirvö
SÕDA
Kõik on nagu ikka –
bussid liiguvad,
kohvik töötab,
õhtupoole ilm läheb selgemaks,
ainult miski ei rõõmusta –
ei õigel ajal tulnud buss,
ega avatud kohvik,
ega lihtsameelne kevadpäike.
Sõjateemalisi luuletusi saadeti palju, kuid enamus neist kujutas endast mitte luulet, vaid sõimu a la Kuradi Putin! Siin on aga nappide sõnadega väljenduse leidnud see, mida me tänavukevadel kogesime: kõik on nagu endine, kuid pole siiski.
P.P.
MINETAMINE
Üldse pole jõudu
mõtelda ei taha.
Midagi on puudu
ilmselt mitte raha.
Otsustaksin homme
praegu veel ei taha
Ülevarju samme
pole tahtmist näha.
Maailm, palun nihku,
sirgu ennast sean.
Mahtuma su pihku
täna kindlalt pean.
Parim selles luuletuses on esimene salm: milline hoogne, vaba sõnade voogamine! Kuid ka järgnevad salmid pole pahad.
Kui nüüd võrrelda neid kolme luuletust omavahel – on ju tõesti võimatu öelda, milline on parim – nad on niivõrd erinevad – tundeküürika, poliitiline luule, vemmalvärss selle sõna parimas mõttes, kuigi – eks ka siin ole tegu vägagi intensiivse tundeluulega
PILTE LUULEPÄEVALT MERIVÄLJAL 21.AUGUSTIL 2022
Luuletajaid aina saabub
Merivälja muulil
Vestlused sektsioonides
LUULEKEVAD 2021
LUULEKEVAD 2021
I auhind ja kolleegipreemia
Alar Pikkorainen
Kes on koduõppe autor?
Kodutöö ja kodukino?
Kojulaenutusmagister?
See on Quentin Karantino.
Ta ei käinud iial väljas.
Luges kodus, vööni paljas.
Analüüsis, kirjutas,
muutis, kordas, harjutas.
Siit moraal ja mitte väike:
Plaani hoolsalt oma käike!
Õue pressib loll ja laisk.
Nii et ... õpi kodus, raisk!
II auhind
Peeter Parts
* * *
Kuri jäine tuul
lihvib su nägu
Kannan syles
lõhnavaid põllukive
et ehitada aeda.
Kivid on maa hing,
ja inimene nende
ylestõusmine. Igal kivil
on oma hääl,
värv ja lugu.
Ma kuulun
maale sest
pärinen temast.
Tohin siin toimetada
ja kuulda kivide muusikat
III auhind
Evelin Kivimaa
MEES TULEVIKUST
elu on lühike
luba mul sind armastada
juba enne me kohtumist
Luulekevade
lõpuüritusest kujunes õdus salongipidu, kuna aga osutus, et ühtki laureaati
polnud kohal, palume laureaatidel meiega
ühendust võtta, et võiksime auhinnad üle anda. Kena suve kõigile – ja järgmise
Luulekevadeni! Siiski võiksite kirjutada meile ka vahepeal, kas või saata oma uusi luuletusi, eriti kui
hellitate oma raamatu trükkiandmise mõtteid!
.jpg)
Eesti Luuleliit (Luuleklubide Liit) koondab kõiki luulehuvilisi, kes soovivad end luulekunstis arendada ja on huvitatud ka suhtlemisest teiste samahuvilistega.
Liikmete hulgas on väga erinevaid inimesi alates põhikooli viimaste klasside õpilastest kuni pensionärideni. Sügisel-talvel-kevadel käib põhiline töö luuleklubides, mis töötavad kõigis suuremais maakonnakeskustes, pooled meie liidu liikmed, ilmselt need, kes elavad kaugel keskustest või siis ei tunne suuremat suhtlemisvajadust, osalevad meie liidu töös mitte klubide kaudu, vaid individuaalselt, põhiliselt E-posti vahendusel, kirjutades meile aegajalt ja saates oma uusi luuletusi, on nn korrespondentliikmed...
Luuleliit korraldab aastas ühe suure luulevõistluse:
Luulekevad (tähtajaga 15. mai)