REIS ŠUNGIIDIMAALE
ŠUNGIIDIPALAVIK
Šunga asula ees laskub tee järsust mäerinnakust alla. Paremale jääb vana kaevanduskäik. Selle ette on moepärast seatud lukustatud raudväravad, mille kõrvalt saab sisse pugeda. Teispool maanteed paljandub šungiit mureda klibuna lausa maapinnal. Kohalikud poisikesed kaevandavad seal just ühes endi uuristatud augus ja arutavad omavahel, et leidub inimesi – hääletoon ei jäta kahtlust, et “inimeste” all mõtlevad nad tegelikult lolle – kes on valmis selle eest maksma. Mina muidugi ei ole, asun ise kiviklibu sorteerima ja nii teevad ka Tõnu Aru ja Tartus tuntud tervendaja Heldi Mõttus. Mida need poiste korjatud kivid paremad on – naakmanid pole ju mingid asjatundjad, püüavad vaid valida huvitavama väljanägemisega tükke. Kui oleme juba tükk aega “kaevandanud” – et kirkat pole kaasas, siis kirvega – lähenevad meile paar vanemat poissi ja näitavad kilekottidest – kümnendiku jagu ehk kotipõhjas kive - ja pakuvad müüa: 100 eurot. Nad ei ole pealetükkivad, pigem ujedad. Muigan vaid irooniliselt ja pöördun neist ära.. Mu suureks üllatuseks Tõnu ja Heldi ostavadki…
ŠUNGIIDIKEISER
Kui Tõnu on meil šungiidikuningas, siis siinse lahtise karjääri ülem Juri Bljudnik võiks vabalt kanda šungiidikeisri nime – tema on olnud kaevandamise juures algusest peale, Hariduselt geoloog nagu ka ta asetäitja Kolja Mukkonen. Kõige esimese karjääri on ta nüüd kujundanud shungiidibasseiniks. Vahetame riided, kabiinis, milleks on leidlikult kohaldataud vana autokraanakabiin, aknad plekiga kaetud. Juri vaatab muheledes kaldalt, kuidas me mõnuga šungiidivees supleme. Teist nii heasüdamlikku ja tervisest pakatavat meest annab leida. Tal on ka oma palve:
- Armastame, täname, mõistame, et võime areneda, kui võtame vastu Sinu armastuse, Sinu õnnistuse. Nii oli ja nii jääb.
Seda palvet kuulates olime kõik käed kokku pannud. Tekkinud pühalikus vaikuses lisas Juri naeratades:
- Lõppu võib öelda “Aamen” või “Om” või “Allah Akbar” – nagu keegi soovib.
Tõesti lihtne ja mõjus palve, mis sobib igaühele.
MOSKVA ELEKTRIKUD
Ööbima sõitsime paarikümne kilomeetri kaugusele Äänisjärve randa, millel nimeks “Kuldsed liivad”. Saime telgid männimetsa alla üles pandud, kui juba kuulsime venekeelseid hüüdeid:
- Kus on Tõnu?... - saabusid Moskva elektrikud viie
autoga, kes Shungiidimaal Tõnuga tutvunud juba eelmisel suvel – mitte tavalised juhtmepanijad, vaid sellised, keda kutsutakse appi siis, kui on tarvis midagi keerulisemat korda ajada – nii on nad töötanud kord Tšukotkal, kord seadistanud uue Volga-äärse vangla turvasüsteeme. Üldse on Kuldsed Liivad suvel kohtumispaigaks paljudele shungiidihuvilistele: sõlmitakse uusi sõprussuhteid, tehakse tehinguid. Ühel moskvalastest on sünnipäev ja meiegi oleme kutsutud. Neil on püsti pandud suur telk, millel laes - nagu elektrikutele kohane – isegi suur elektripirn. Laud on lookas puskaripudeleist, aga on ka konjakit ja karjala imehead murakalikööri. Puskariajamine on tänapäeva Venemaal täiesti legaalne tegevus, linnades võib näha suuri punaseid kauplusesilte: “MAGAZIN SAMOGONNÕHH APARATOV” või – veel kujukamalt:”KÕIK MIS VAJALIK PUSKARIAJAMISEKS.” Kui Gorbatšov seda näeks… Aga tema hoiabki nüüd Venemaast eemale, loeb Ameerika ülikoolides…
Tõnu muidugi seletab ja seletab küll shungiidist, küll kosmose ehitusest, näitab pilte ja skeeme. Moskvalased kuulavad, suud ammuli. Tõnu on meil ikka üks fenomen küll. Ma ei tea kedagi teist, suhtumine kellesse oleks nii kontrastselt erinev: ühed on temast vaimustuses, teiste meelest on ta kõnepidamatuse all kannatav tüütu sekeldaja. Nii mõnelegi hakkab vastu ka ta omamütoloogia, mille kohaselt ta on olnud nii Jeesuse lapsepõlvesõber kui ka viinud Budale šungiidist kausikese… Mina kaldun selgelt esimeste poolele, ehkki ka see teine vaateviis pole päris võõras. Aga nüüd korraga mõistan ma, et jutt on Tõnule üksnes vahend, mille abil ta kiirgab oma energiat nagu mõni teine käte peale panemisega ja see on tõesti midagi erilist, kusjuures jutu sisu ei pruugi sa üldse tõsiselt võtta nagu mind ei kõneta ei lemuurlased ega atlandid – minu elus ei sõltu sellest midagi, kas nad olid või mitte -, ei huvita mind ka Krayon ega maikeli-süsteem (see on mu meelest primitiivne inimeste sildistamine) ega muu seesugune, milles ma näen pigem ulmekirjanduse alaliiki, mis erineb muust ulmest selle poolest, et osa lugejaid võtab seda päris tõsiselt või vähemalt pooltõsiselt. (Sedasorti ulme markantseim esindaja on vene silmaarst Muldašev.) Küll aga möönan, et kõne kaudu saab vahendada energiaid nagu ju ka Reiki on töö energiatega. Tõnu on olnud palju aastaid Intuitiivteaduste Koolis reikiõpetaja (muide ka üldse esimene eesti reikiõpetaja.) Kord kui kerkis üles küsimus sellest, et üks õpetab nii, teine teisiti, ütlesin:
- Minuga mängite malet, Tiit Terasega kabet, - lisas Tõnu kõrvalt:
- … ja minuga turakat.
Tõnu on ka ise palju kordi öelnud:
- Ärge uskuge sõnakestki mu juttu! – Mispeale ma alati kostan:
- Ega ma usugi, ära muretse. – Ja ikka oleme sõbrad.
Nüüd aga naudin seda head energiat, mida ta oma jutu läbi kiirgab ja püüan meelega kuuldut oma kõrvus hägustada, et sellest tekiks vaimukaid lisaefekte:
- Hingeoskesed on miljard korda väiksemad elektronist. Oma sünnipäeval sain endale kuldse orbi. Orbid on peaingel Metanoli inglid…
Ja kaifin. Küll on mõnus. Puskari mõju ei saa see ometi olla, sest seda ma vaid maitsesin, jäädes kohvi ja konjaki juurde, millega olin alustanud.
ŠUNGIITI KASSILE, KOERALE JA KANADELE!...
Karjala pealinnas Petroskois on mitu sungiiditooteid valmistavat tööstusettevõtet ja on ka spetsiaalseid kauplusi, kus neid müüakse: shungiidist püramiidid, sügavmustad poleeritud kuulid, kerisekivikomplektid, vannigeelid ja mis kõik veel. Hinnad muidugi palju soodsamad kui meil. Tõnu ja Helju aina ostsid ning ostsid. Ameerikas muide müüdavat shungiiti grammihinnaga. Tõnu sõber Sven, kes ka oma auto ja järelkäruga meie ümber tiirutas, aegajalt ilmus, siis jälle kadus, on veendunud, et šungiit on parim mõeldav kapitalipaigutus – tulevikus läheb alles tõeliselt hinda.
“Šhungit Rossia” tootmishoone jätab oma räpasusega vapustava mulje: märjal kivipõrandal askeldavad masinate vahel kaks tontlikult määrdunud meest; kui ei teaks, et kogu see mustus on shungiidist, mis ju iseenesest ei ole tervistkahjustav, jääks mulje, et siin on lausa põrgu eeskoda, kus tehakse orjatööd. Igatahes ei oska poes kena poleeritud kera käes hoidja kujutledagi, millistes oludes need valmivad. Tõnu teadis, et teise šungiiditööstuse “Intalia” tootmishoonete seinte ääres on praagilademed, kust igaüks võib võtta ja viis meid sinna – praak küll, defektiga püramiidid, murdunud tahvlid - kuid materjal ise on ju ehe!... Meie seltskond ronis mööda praagihunnikut üles… ekstaasis, tänulikud Tõnule, et ta meid ka sellisesse kohta tõi. Tõnu väärib tunnustust virtuoosse autojuhinagi – kõigist raskeist olukordadest, tekkisid need siis metsarajal või Peterburi pöörastes liiklusummikutes – tuli ta välja ühesuguse kindlameelsuse ja isegi kergusega. Reisi esimestel päevadel olid Tõnu ja Helju – tugevad isikused ju mõlemad – sageli üsna tühjasttähjast tülli pööranud, nii et pidin resigneerunult õhkama:
- Teile peaks vett viskama nagu purelevatele koertele.
Kui nad siis jälle autos hääled üles kruvisid, hüüdsin:
- Pangetäis vett! Pangetäis vett!
Tõnu võib tõesti pahasti öelda, hetk hiljem aga lausuda rahulikult, et see oli mõistujutt. Kõik sellised sõnelused laabusid ometi imekergesti ja reisi lõpupoole neid enam nagu polnudki.
Šungiidil kahtlemata o n mõju, ega siis asjatult ole shungiidipõhjal voolava allaika vett Karjalas aastasadu pühaks peetud ja ajalooline tõsiasi on seegi, et just tänu sellele mustale kivile võitis Peeter I Poltaava lahingus Karl XII märksa suurema ja paremini relvastatud ning välja õpetatud väe; tol palaval suvel kippus vesi roiskuma, kuid vene sõduritel oli kästud panna jooginõu põhja tükike šungiiti ja nii nad ei jäänud kõhutõppe, rootslastel aga – mida sa ikka võitled, kui kõht on lahti… Kummatigi arvan, et praegune shungiidivaimustus on pisut üle paisutunud. Öösel telgis nägin unes, et keegi meist oli nõrkenud ja teine hüüdis: “Andke talle šungiiti!...” Juba kostaks nagu ka loosung: Shungiiti kassile, koerale ja kanadele!... Kui hommikul ääriveeri Tõnule rääkisin, võttis ta seda päris tõsiselt, kinnitas vaimustunult:
- Jaa, loomadele ka, toidu sisse - kohe karv lööb läikima.
Tagasiteel püüdsin autos keskenduda ingliskeelse luuleantoloogia lugemisele ja isegi tõlkimisele, kuid see oli raske – kõrval kogu aeg Tõnu mulin. Tean ju küll – eelmise õhtu kogemusest – et tähtis pole see, mis ta räägib, vaid energia, mida ta sellega genereerib, kuid hetkel ei suutnud ma seda vastu võtta, olin ju häälestunud lugemisele ja Tõnu oma süüdimatus enesekesksuses muidugi ei võinud mõista, et soovisin keskenduda hoopis muule.
Luhamaa piiripunktis tegi meie koorem vene tollimeestele ja piirikatele nalja - veavad kive… Ühel eelmisel reisil oli Tõnu koorem siiski läbi torgitud – kahtlustati, et all võib midagi olla - ja kord veelgi varem ei saanudki ta sellega vene piiripunktist läbi ning oli sunnitud oma varanduse Ivangorodi prügimäele viima, kust käis hiljem järkjärgult ära toomas. Vähemalt seda polnud karta, et keegi vahepeal pihta paneks – eks vaadati, et mingit ehitusprahti on toodud… Meie poolel tunti nüüd rohkem huvi. Kui passikontrollist naasin, nägin, et Tõnu on koorma peal oma paljude fotode ja skeemidega käsikirja lahti löönud ja peab nüüd loengut piirikatele, kes tõesti lausa ilmse huviga kuulavad…
Vahest mõtleb mõni: küll nüüd on tahtnud Tõnu Arule käkki keerata… Kaugel sellest ja ma usun, et mu reisikiri teeb talle vaid head – järgmisel suvel tulevad jälle ta reisile need, kellele sobib just selline reis ja just selline Tõnu Aru..
Moskva elektrikud kuulavad Tõnu Aru
Reisiseltskond "Intali" praagihunniku kallal.
Tõnu Aru kaevandamas
šhungiidikeiser Juri
Sellises töökojas valmivad šhungittkuulid ja -püramiidid
ESIMENE PÄÄSUKE
Referaat-retsensioon dr. Nida Chenagtsangi raamatule Karmamudra: The yoga of Bliss
Tiibetihuvilised kujutavad endist omapärast subkultuuri, mis on nüüdseks levinud juba üle maailma, välja arvatud islami- ja neegrimaad. Selles huvis on kaks tõmbekeset – tantrabudism ja tiibeti meditsiin. Algas kõik esimesest, nüüd on lisandunud ja juurdunud ka teine. Küllaltki kirevas seltskonnas võib täheldada veel üht täiesti kindlapiirilist huvirühma, millesse ma ka ise kuulun: huvilised, kes käivad budistliks keskustes suuremalt jaolt selle lootusega, et kuulevad midagi uut tantristlikest seksuaalpraktikaist. Päris noored ja rohelised esitavad isegi sellekohaseid küsimusi, mispeale laama teeb alati range näo ja ütleb, et see on väga-väga edasijõudnute teema, millele küsijal ei tasu veel mõeldagi.
Olen ikka uskunud, et varem või hiljem
see salgamine ning hämamine lõpeb ja neist asjust räägitakse ilusasti, avalalt ning loomulikult, polnud aga päris kindel, kas
ma sellist muutust oma eluajal näha saan. Nüüd on see siis juhtunud. Tiibeti
meditsiini doktor Nida Chenagtsang on avaldanud raamatu Karmamudra: The yoga of
Bliss ja lubab kohe raamatu algul teha just nimelt seda, mida olen nii kaua
oodanud. Kõigepealt toobki ta välja terve hulga väärasrusaamu, mis on seni varjutanud
teavet karmamuudraparktikaist. Ta kasutab sõna “karmamauudra” laiemas tähednuses;
kui seni on sõna tähendanud tantristi
vaimset kaaslannat, siis temal ka meetodit kui sellist.
2. Karmamuudra traditsioonist võib rääkida ainuüksi ajaloolises plaanis, sest tänapäevaks on see juba välja surnud. Ei ole ja on vaat et elavam kui kunagi varem. Ka läbi tiibeti usundiloo on alati jooksnud kaks võrdselt tugevat hoovust – tsölibaaditõotuse andnud mungad – aga isegi nemad ei pidanud tantristlikest praktikatest loobuma, sest karmamuudra ei kuulunud seksi kategooriasse – ja metsikud joogid, kes polnud andnud mingeid tõotusi ja elasid tavapärast pereelu. Nad ei tarvitsenudki olla kuigi metsikud, küll olid aga tihtipeale silmapaistvad loovisiksused.
3. Kaamasuutra või Karmamuudra– vahet pole. On küll. Tõepoolest nii üks kui teine kasvas välja india kultuurist, kuid sisuliselt on tegemist ikkagi väga erinevate õpetustega: esimene pakkus omaaegsele india härrasmehele juhiseid, kuidas elu nautida, teine õpetab seksuaalenergia kasutamist vaimses eneseteostuses. Peaaegu kõigile laamadele on tundunud, et need kaks ei sobi kuidagi kokku. Doctor Nida meelest on Kaamasuutra ka vaimsusehuvilisele OK. 19.sajandi õpetlane Mipham Namgyal Gyatso käsitles samuti kaamasuutrat ja karmamuudrat koos.
Mida pakub kamasuutra
Maised rõõmud ja naudingud.
Rõõmuküllane elu.
Elamusteküllus.
Hea tervis.
Sotsiaalne seisund.
Mida pakub karmamuudra
Seksuaalenergia abil teadvusseisundi peenemaks ja
ülevamaks muutmine. Valguselamused.
Negatiivsete emotsioonide kasulikeks pööramine.
Valgustatus.
Oma sisima loomuse äratundmine.
4. Et praktiseerida karmamuudrat, peab sul olema palju seksuaaalpartnereid. See pole nii. Taoline arusaam on vast tekkinud hindu tantra mõjul, kus tõepoolest praktiseeritakse tantristlike ringidena ja mõnes seltskonnas valitakse partnerid tantraõhtuks selliselt, et naised heidavad oma pihikud pimedas ruumis hunnikusse ja mehed siis valivad sealt. Kuid ka hindu tantras pole see reegliks, on ka tantraseltskondi, kus paarid on alalised. Vadžrajaana eeldab pigem püsisuhet. Naine, kes oma hingeliste kui ka ihuliste omaduste poolest sobiks karmamuudraks, on haruldane, isegi ühte on raske leida.5. Karmamuudra on läbini patriarhaalne traditsioon, mis meeste poolt välja mõeldud selleks, et religiooni kattevarjus naisi võrgutada ja oma huvides ära kasutada. Doktor Nida teab nii mõndagi rinpotšed, kellel on tavaks silmarõõmu pakkuvatele naisõpilastele öelda, et pruugib sel vaid tulla temale karmamuudraks ja ta saab valgustatuks, tegelikult aga üksnes kasutab naist oma ihade rahuldamiseks. Jääb mulje, et doktor Nida teab selliseid juhtumeid rohkemgi kui me ehk oskame oletada ja see kurvastab teda. Kui dalai laamale mindi kurtma, et mõned vadžrajaana õpetajad nii teevad, puhkes laama nutma. Ka kristlikus kirikus on olnud pühamehi, kes kurjasti kasutanud seda mõjujõudu, mis neil vaimulikuna usuõe üle on. Sellest on kirjandussegi jälgi jäänud, pole aga kirjutatud ühtegi jutustust või romaani sellest, kuidas kaks armunut, kes olid ka usuelus ühel lainel, eneselegi üllatuseks kogesid erilist hingeülendust sellest, et neis armu- ja usuelamused ühte sulasid, mis on ometi terve võimalusteküllane maailm. Selliseid juhtumeid on olnud kahtlemata, kuid et tegemist on millegagi, mis vastuolus ristiusu suhtumisega kehasse ja seksi, siis jäid need kahe inimese omavaheliseks saladuseks. Indias-Tiibetis osati näha seksuaalsuse ja vaimsuse liidu võimalusi. Algses tantras olid mees- ja naisõpetajad võrdselt olulised kuni selleni välja, et ideaalis pidi mees saama tantristlikud pühitsused naiselt, naine aga mehelt, alles hiljem pääses tiibeti mungaühiskonnas domineerima patriarhaalsus. Ahistamine on muidugi taunitav, kuid selle alla ei saa ometi kiskuda kogu vaimulikku seksuaalsust. Mis Mangi puutub, siis rindade ja jalgevahe krabamine on mu meelest primitiivne, tantra eeldab ikka täisväärset suguühet. Mangi skandaali järel tulid mõned ajakirjanikud mõttele, et oleks ehk õige aeg ka mind ette võtta – keegi teine pole ju Eestis vaimsest seksist nii palju kirjutanud. Proovisid, aga ei saanud midagi nimetamisväärset kokku, kuigi – tõpoolest – ma pole mitte ainult kirjutanud, vaid ilmselt ka kogenud oma elus armu-ja usuelamusi ühteliitunult rohkem kui keegi teine. Aga ma ei ole kunagi öelnud, et olen suur guru, vaid tunnistanud ausalt, et püüan leida kogu senisest inimkultuurist – mitte ainult tantrast – ideid, kuidas paremini armu-ja usuelu ühitada ja kui see mõte tundub huviäratav, siis on mul ehk midagi ka õpetada. Kui mõlemad vabal tahtel eksperimenteerivad koos oma seksuaalsusega – kus on siin siis ahistamine?! Kuulen juba üht ja teist hüüdmas: Mis sa ajad, selliseid naisi, kes niisuguse jutu peale tuleksid, ei olegi! Väga vähe, kuid siiski on, võibolla 0,01% kõigist, kuid kui silmas pidada meie rahvaarvu – mis ka võiks ju suurem olla! -, siis polegi nii vähe. Eks ma olen aastakümneid kirjutanud ka ja nii on mul ikka olnud karmamuudraid kui ka lihtsalt häid kaasamõtlejaid. Mis puutub ikkagi tshakrate avamisse, siis töös nende energiakeskustega on mitmesuguseid erinevaid meetodeid, Mang läks ülekäte sellega, et tegutses konveiermeetodil ja üldse huvitumata, kas teine lisaks astroloogilisele konsultatsioonile soovib ka sellist intiimsemat lähenemist… Kummatigi oletan, et oli ikka ka naisi, kellel ei jäänud juhtunust halba järelmaiku ja kes saidki mõnesuguse energeetilise impulsi. Võiks arvata, et Mang on nüüd lõplikult mutta tallatud, ajakirjanduses pealkirjad nagu “Igor Mangi uskumatu tõus ja langus.” Küll näete, ta tõuseb jälle, ega siis juhtunu tee olematuks ta suuri astroloogiaalseid teadmisi ja kogemusi.
6. Vadžrajaanas polegi tegelikke seksuaalpraktikaid, kõik on sümboolne. Väga paljud laamad püüavad meid tõesti seda uskuma panna. Kui turisti silma alla satuvad mõnes kloostris seinamaalingud või thankad, millel on kujutatud rituaalset suguühet – yab yum (mees ja naine) asendis - Jumalanna Jumala süles, mõlemad lootosistes - , siis selgitatakse kohe, et ei maksa mõelda… kõigel vaid sümboolne tähendus, no näiteks kujutatakse sel viisil tarkuse ja vahendite ühtsust ( mis on ju k a tõsi). Kohe tuleb meelde, kuidas Salomoni Ülemlaulus – mis on ilma igasuguse kahtluseta valimik iidset juudi armastusluulet – nähakse Kristuse ja koguduse kahekõnet.
7. Karmamuudra eeldab selliseid võimeid ja omadusi, mida ühel tavalisel inimesel pole, mida pole õieti kellelgi. Ei maksa arvata, et on ainult üks õige viis praktiseerida karmamuudrat või et kui ollakse 30-40 aastat vana, on juba hilja… Nii nagu Tiibetis tuntakse sadu erinevaid võtteid, kuidas metsikuid hobuseid taltsutada, nii on ka palju võimalusi kujundada naturaalsest seksuaalenergiast midagi vaimselt-väärtuslikku. Kui tavalisse, maisesse seksi lisandub kas või pisutki vaimsust, on seegi juba parem kui üldse mitte midagi.
Kõigi nende punktide lahtimõtestus on teravas vastuolus sellega, mida laamad tavaliselt räägivad. Kui doktor Nida esines Londonis, kargas üks kohalik budist püsti ja hüüdis vahele: “Kõik need rituaalühtes budad on vaid sümbolid, siin pole midagi tegemist tegeliku seksiga!” – “Kust te teate?” – küsis Nida imestunult. “Minu õpetaja ütles.” – “Ta on siis ilmselt munk.” – “Jah.” – “Aga teie ju ei ole, teil o n tegemist tegeliku seksiga. Miks te siis tahate kõrvale heita need võimalused, mis teile selles avanevad!?”
Doktor Niida vabameelsus tuleb ilmselt ka sellest, et ta on arst, neil on aga olnud juba ajalooliselt märksa avalam suhtumine karmamuudrasse kui vaimulikkonnal, neil on oma karmamuudratraditsioongi, millele pani aluse Yuthok Yönten Noorem (1126 – 1202), kes on ühtlasi üks tiibeti meditsiini rajajaid.
Eesti tibetoloogia rajaja Linnart Mälli suhtumine oli äärmuslikult konservatiivne ja vastas vaat et kõigile neile kuues punktis esitatud väärarusaamadele. Ta on öelnud mulle sõnasõnalt nii: “Budistlikus tantras ei ole seksuaalseid praktikaid, kasutatakse vaid seksuaalset sümboolikat.” Mälli vaateid jagab ka ta õpilane Maret Kark, kes väidab, et tantristlik traditsoon on ühe seltskonna eraomand, mida väljaspoolsed ei tohiks üldse puutuda. Olen mõelnud, millest Mällil selline konservatiivsus – muidu küll oli vägagi naudingutealdis ja ega ta seda salanudki, armastas vaid toonitada, et tema hoiab lahus maised naudingud ja vadžrajaana, tundis selle üle uhkust. Mina ei saanud aru, mis seal uhkustada – kui maisesse seksi kas või pisutki vaimsust kaasata, on see ju ikkagi parem kui mitte midagi. Sügava rahuloga tõden, et nüüd on ka doktor Nida minuga ühte meelt. Kaldun arvama, et Mälli konservatiivsus oli pigem pealesunnitud – kui oleks levinud kas või ainult õhkõrn kumu, et ta õpetab midagi, millel seost seksiga, oleks ta kaotanud kohe ka selle insenerikoha orientalistikakabineti juures, mis oli talle veel jäetud. Nii hoidus ta oma loengutes igasugustest sellesuunalistest viidetest isegi siis, kui teemaks oligi tantra – väitis, et ei taha sattuda budistlike põrgukoletiste kätte. Vahest siiski ei tahtnud järjekordselt KGB-ga tegemist teha.
Doktor Nida kirjutab: “Karamauudra õpetustest võime mõelda kui teadmiste ja praktika kuldsest templist. Selle asemel, et öelda: Vadžtajaanas on üks kuldne temple ja jätta selle uks kindlalt suletuks, on aeg see avada. Pole ju altruistlik hoida oma kulda lukus ukse taga. Ma saan aru, et tuleb austada ka temple tradutsioone, kuid paljudel põhjustel olen jõudnud äratundmisele, et aeg on avada see uks.
Ridade vahelt on tunda, et autorit valdab teatav ebelus: Mis nüüd saab, kui ma selliselt räägin, omad võivad ära litšida… Hirmu ta siiski ei tunne, pigem uudishimu – on tal ju suured kogemused valdkonnas, mis ka on üks vadžrajaana väärtuslikumaid õpetusi, nimelt negatiivsete emotsioonide enda kasuks pööramises: kuidas võtta vihast üksnes selle tunde tugev energia ja kasutada seda millekski positiivseks. Väga huvitavad on mõned eluseigad, millest ta jutustab. Näiteks, mida koges siis, kui jäi Roomas Amsterdami lennukist maha. Varem oli stress kui selline talle täiesti tundmatu, kui nüüd aga pärale jõudis teadmine, et ta on tõepoolest maha jäänud, koges ta seesmuses tulist juga. Üllatudes tunnistas ta endale, et talle see tunne meeldib, sellest saaks midagi teha…
Väga kujukas on ka tema jutustus ühest vanast itaallasest:
Mõned inimesed on eriti andekad viha tundma. Sain tuttavaks 96-aastase kange vanamehega. Nii vana õpilast pole mul teist olnudki. Ta tunnistas, et peamiseks problemiks on tal viha. Küsisin: “Kelle peale sa siis vihane oled?” – “Oma naise peale.” Küsisin, kus ta naine on ja ta vastas:”Naine on SURNUD.” Selgus, et kolmkümmend aastat juba. “Tema on surnud ja mina ei taha surra. Seepärast püüangi süüa hästi tervislikku toitu ja teen füüsilisi harjutusi.” Näis, et need abinõud tõesti aitasid tal elu pikendada. Suurepärane – mõtlesin – tema on just selles andekas. Ütlesin: “Ilmselt oli sul naisega mingi kana kitkuda. Parem jäta see nüüd ja lase kanal ära lennata!” – “Ei! See on võimatu!” – “No hästi, ma võin anda sulle mõned mantrad, mis aitavad sul viha eriti üles kütta.” – “Suurepärane!” Andsin talle raevuka Hayagriva mantra, mis ongi mõeldud agressiivsuse suurendamiseks ja see meeldis talle. HULUHULU. See kõlas ta kõrvus nagu italliakeelne sõna “culo” – perseauk - ja suurendas veelgi ta innukust mantrat korrata. Ma usun, et lõpuks jõudis ta mingisse erilisse meditatiivsesse seisundisse. Oleksin ma soovitanud tal oma viha alla suruda, oleks ta tõenäoliselt peagi infarkti surnud.
Samal moel on mõned inimesed väga andekad armukadeduse alal. Kiivus on piinav ja igapäevaelu häiriv tunne, kuid kui selles ikka lõpuni minna, siis oled ühel päeval oma tundele tänulik, sest see on õpetanud sind mõistma emotsioonide üldisi toimemehhanisme. Tantra ei ei jutlusta ihadest loobumist, kuid teisalt pole siin tegu ka lihtlabase kiusatustele järeleandmisega, vaid pigem “ihade puhastamisega”, küll nende kasutamisega, kuid puhtamal kujul. Nii võib välja tulla, et mõnedki tugevad tunded – ja isegi negatiivsed! – ei ole meie takistused, vaid hoopis anded, võimalused. Kui üritad rääkida seksuaalsusest krija või tšharja tantra õpetajaga, siis kuuled:”Ei, ei ja veelkord ei! See on midagi väga halba!” Ja joogatantra omadelt kuuled: “Võõõibolla, kuid parem mitte!” Kõrgeim joogatantra aga sõnab: “Kui on soovi, siis miks mitte!” Selle poolest on anuttarajooga tantra eriline.
Kadestamisväärne, kuidas tiibetlased saavad tänapäeval ringi reisida – väikerahvas nagu meiegi… teadmisi pole neil vast suuremas mahus kui mõnel meie folkloristil, kuid meie pärimuse järele pole maailmas nõudlust… kas seegi ei pane mõtlema?... On veel üks näide sellest, kuidas väikerahvas võib tänu oma vaimuvarale maailmas “läbi lüüa” – indiaanlsed - ka neid kutsutakse vaimsete õpetajatena igalepoole, ehkki mitte päris sel määral kui tiibetlasi – neil pole ka seljataga kõrgkultuuri; ega tiibetlstelgi ole, kuid nad võtsid selle üle indiast ja nüüd on see saanud nende omaks. Hurt soovitas meil kunagi suureks saada vaimus; tema pidas silmas folkloori, mis muidugi ei kandnud välja… Praegu on vüimalus suureks saada euroopaliku tantra väljakujundajatena.
Edasi ugedes hakkas tekkima juba mõningane ebelus: pool raamatut läbi, mõndagi huvitavat on olnud, kuid ikka alles nagu üks pikk-pikk sissejuhatus, konkreetselt karmamuudrapraktikaist veel midagi... Ja siis 190. leheküljel: “Selles raamatus ma ei räägi tantristlikest paari-praktikatest üksikasjalisemalt.” Steitment, mille peale ma olen ikka mühatanud pahaselt ja sulgenud raamatu kui kasutu. Kui palju kordi juba olen pidanud seda tega! Nüüd siis jälle?...
Edasi tuleb lehekülgede viisi kirjeldusi, mida üks paar ka võiks teha, kui ta pole saanud veel tantristlikke õpetusi. Iseenesest on ju värskendav lugeda, kuidas vadžrajaana-mees jutustab kõikvõimalikest naudinguallikaist oraalseksist anaalseksini – tavaliselt nad seda ju hoopiski ei tee! – kuid kui oled ikkagi lootnud leida spetsiifiliselt tantristlikke juhiseid… ja pealegi mõjub doktor Nida oma kirjeldustes siin tuima ja puisena ning ta soovitustes pole midagi sellist, mida me juba ei teaks – nähtavasti pole ta endale teadvustanud, et läänemaailmas ilmub sadu, isegi tuhandeid seksiõpikuid, kus kõiki neid asju on kirjeldatud palju värvikamalt, ka new age tantra raamatutes. Sama võib öelda Gendun Chopeli (1903 – 1951) traktaadi “Uurimus kirest” kohta, mida doktor Niida ka mõnes kohas mainib. See raamat, mis on kuulutatud tiibeti erootika tähtteoseks, on suures osas “Kaamasuutra” ja teiste india traktaatide värsivormi valatud ümberjutustus, mis ei paku lääne inimesele suurt midagi. Võib kujutleda, kuidas tiibeti noorukid püüdsid kirjelduste järgi vaimusilmas näha erinevaid seksipoose ja said sellest tugeva erootilise erutuse – ju neil ei olnud vastavaid joonistusi, mis oleksid andnud asjast kohe selge pildi. Ühe iseäraliku detaili – millel küll ka pole mingit praktilist väärtust – Chopeli raamat siiski pakub, nimelt ilmneb, et Indias on peetud oluliseks näitajaks seda, millal noore neiu “lootos avaneb” – kas pole ilusasti öeldud! – kuigi ei selgu, kas avanemise all mõeldakse esimest menstruatsiooni või suguühet:
Tshaitrakuu on aasta esimene kuu.
Kelle lootos on avanenud selles kuus,
see pälvib elus üldise lugupidamise,
kuid murrab peagi oma abikaasale truudust.
Neiul, kelle lootos avaneb vishakakuul,
mõtted on vooruslikud,
ta on mehe poolt armastatud,
teda huvitavad usuasjad ja rikkus.
Jne. jne. Armsalt naljakad, kuid täiesti kasutud teadmised…
Traktaadi lõpupoole vihjab autor justnagu ka tantratee võimalikkusele, kuid ilmselt pole see olnud kirjutades ta põhihuvi:
Sellel, kes pole tuttav tagasihoidmise ja kehas levidalaskmise tehnikatega,
sääb pärlitipule kerkinud nauding lühikeseks
ja hääbubki kohe samal hetkel –
nagu kahe sõrme vahele võetud lumehelves.
Seepärast, kui oled juba mõnda aega naist sõtkunud,
peatu ja lase naudingul kehas laiali sulada -
tee nii üha uuesti ja uuesti
ja su naudingule ei tule lõppu.
Kuna doktor Nida raamatu puhul oli siiski tegemist erakordse raamatuga, ei pannud ma seda kõrvale, vaid lugesin korralikult lõpuni ja ei pidanud kahetsema. Juhiseid selle kohta, mida teha kahekesi koos, seal tõepoolest polnud, küll aga häid nõuandeid, kuidas oma keha ja vaimu selleks ette valmistada ja neid ma nüüd refereeringi lähemalt.
Füüsilise keha sees on meil väga liikuv, aina muunduv energeetiline kooslus: närvikava, energiad, millest kokku võime omal tahtel ja kujutlusvõime abiga moodustada ka mingis mõttes keha, ehkki seda vahest polgi päriselt olemas ja enamus inimesi elab ära ilma seda endale teadvustamata. Näiteks tshakrad, energiakeskused – tänu Mangile on see sõna saanud nüüd üldtuntuks, ehkki omandanud kahjuks halvavõitu varjundi. Selle kujuteldava keha kohta on tiibetlastel eri sõnu: energiakeha, vikerkaarekeha, vadžrakeha. Vahel võime – eriti erootilises erutuses – tunda oma seesmuses “liblikaid” – seegi nähtus kuulub tolle “peenkeha” juurde. Mõnigi on meil pead murdnud, kas tshakrad on ka tegelikult olemas või mitte. Võiks ehk öelda, et kui oled nad endas loonud, siis on. Sellega on vast peaaegu nagu luuleloominguga: mõni komplekt sõnu, mis pole ju ometi midagi muud kui kogum tähti ja häälikuid, võib sisaldada endas tugeva emotsionaalse laengu. Kas see on olemas?... mõne lugeja jaoks kindlasti, kuid kõigi jaoks ilmselt mitte… Nii ühel kui teisel juhul on tegu oluliste asjadega, mida on raske päris kindlapiiriliselt määratleda. Vaadelgem kõigepealt mõningaid mõisteid.
Kanalid (tsu), “tuuled” (long) ja “tilgad” (thiglé). Kanalid on muidugi need teed, mida mööda siseenergia liigub ja on seoses kehaga, tuuled energiaga ja tilgad vaimuga (ühtlasi on tegemist paljutähendusliku sõnaga, mis mõnes eoses tähendab ka spermat). Tiglé tähendust on lihtne mõista, kui mõelda, et see tähendabki “armastuse liblikaid”, mida kõik on oma kehas tundnud. Doktor Nida oletab seost “õnnelike hormoonide” – nii ta ütleb – oxytotsiini ja serotoniini vahel. Tundub, et kõik selle, mida tiibetlased peavad silmas kanalite, tuulte ja tilkade all, on tuvastanud inimkehas ka lääne meditsiin, kuid vaimse mõtestatuseni pole jõudnud. Nüüd, kui oleme tutvunud kanalite, tuulte ja tiladega, on aeg asuda selle harjutuse juurde, mis ongi raamatu suurim väärtus.
Kujustame oma kehasse keskkanali, mis sõrmejämeduse seest õõnsa läbipaistva toruna tõuseb selgroo alaosast (naistel G-punktist) sirgelt üles lagipea alla. Kõiki taolisi harjutusi tehes tuleb jälgida ja, et selgroog oleks sirge. Kanali ülaotsa kujustame valge energiatilga, alumisse otsa suguelundite piirkonda aga punase tiglé. Rinna keskele südametshakrasse kujustame hung-silbi (kirjapildis meenutab tiigeti hung-silp natuke kirjaklambrit, nii et võime väga hästi kasutada oma kujustamisel sedagi, mis antud juhul sobib ka sisuliselt, kuna ta funktsiooniks saabki kinnitamine). See hung (kirjaklamber) on su vaim, su teadvus. Kujusta end oma lemmikjumalusena, kujutle, et su keha on seest tühi, valgustkiirgav. Kujusta keskkanal, ülaosas valge, all punane energiatilgake (naistel vastupidi - üleval punane, all valge), südametshakras türkiissinine hung-silp. Hinga sisse aeglaselt ja sügavalt ning seda tehes kujutle, kuidas hung-silp liigub koos sissehingatava õhuga keskanalis allapoole, “haagib” end punase tilga külge kanali allotsas ja kui hakkab väljahingamisel ülepoole liikuma, tõmbab sellest kaasa punast lõõma ning toob selle üles valge tilgani. Uuel sissehingamisel haarab hung-silp valgest tilgast säravat puhast jahedat kuuvalgust ja viib selle alla punase tilgani ja nii hakkabki see nüüd käima, punane saab osa valgest ja valge punasest ning praktiseerija kogeb sellest õndsat naudingut. Siinjuures tuleb rõhutada, et valge ja punane tilk jäävad mõlemad paigale, nende vahel aga tekib ja täiustub energiavahetus. Ka ei tule punast tilgakest kujustada selliselt leegikesena nag tu-mo harjutuse puhul. Algul võib tekitada raskusi see, et harjutus eeldab nii keskendumust kui lõõgastumist ja seda ühtaegu. Doktor Nida ütleb, et see on nagu café latte valmistamine – kui sa pole küllalt tähelepanelik, saab sellest capucino, kuid ka capucino on OK. Kirjeldatud hingamisharjutus on väga lihtne, kuid ometi väga väärtuslik, sest võimaldab meil tunnetada oma iha täiesti tajutavana ja seda ka kergesti käsitleda – kui hingad ja puudutad thiglé-punkte hinguse, mõtte või käega – või ka kõigi kolmega,- siis sa ka tõesti tunned neid. Kui ka algul ei tunne, tuleb jätkata harjutuse tegemist; praktiseerides igal päeval kümme minutit kuni pool tundi; kuu ajaga on võimalik see tehnika täielikult omandada.
Sisse hingates laskub osa valgest energiast allapoole ja välja hingates tõuseb osa punasest ülespoole, kuid thiglé mõlemas thakras ei liigu üldse, liigub vaid hung-silp, kandes kord osakest palavast, kord jahedast energiast – päikest ja kuud – üles ja alla. Harjutuse mõte on kaht erinevat energiat ühte viia, kuid ühtlasi ka tunnetada selgemini nende erisust. Kui keskenduda alumisele tilgale, on selles ülemaist rõõmu ja õndsust, kuid fookuses on siiski kuumus. Kuumust võib tunda ka ülemises tilgas kroontshakras, kuid seal on keskseks ülemaine rõõm. Kestvamalt praktiseerides on võimalik tunda õndsust ja kuumust juba ühteaegu. Algul on siiski tähtis nende kahe vahel vahet teha, tunnetada kumbagi loomust. Meestel tekib selle harjutuse käigus aegajalt tunne, et nad on kohe seemnepurskeni jõudmas, orgasmilähedasi võbelusi ja tõmblusi kogevad ka naised, eriti sisse hingates. Harjutuse mõte ongi selles, et sisse hingates tunda sellist naudingut, mis näib kohe vallandavat orgasmi, välja hingates aga hajub see tunne täiesti ja asendub jahedama, kuid peenema õndsustundega kroontshakras. Selleni jõudmine eeldab mõningat harjutamist, esmalt on tähtis aduda energia intensiivset liikumist pea ja suguelundite vahel ja tunda, kuidas teadvustus kaasneb sellega. Varem või hiljem tunned juba, et siis, kui su tähelepanu on keskendunud kroontshakrale, tõmbub seksuaaltshakra nagu tühjaks – fookus on sellelt täielikult ära liikunud - ja ka vastupidi – kui tähelepanu keskendub sinna, on kroontshakra tühi. Kus on rohkem tunda – peas või suguelundeis? Tähtis on arendada end mõlema tunnetuses – jahe õndsus peas ja ogastiline kuumus seksuaaltshakras. Kui suudad juba tunda ühe minuti jooksul kõrgtasemel erootilist erutust seksuaaltshakras ja siis ka jahedamat, kuid väga selget õndsust peas, oled harjutamises edasi jõudnud. Kui oled neid harjutusi mõnda aega teinud, märkad rahuldustundega, et selline energialiikumine toimib sinus, ilma et oleksid sellele mõelnudki.
Eriti hingekosutavalt mõjuvad Nida sellised tähendused, kui oled harjunud ikka lugema ja kuulma manitsusi, et kõiges tuleb äärmise täpsusega järgida õpetusi ja üldse tohib midagi tegema hakata alles siis, kui oled saanud vastava pühitsuse või muidu!... vaat et satud veel põrgusse. Pühitsustel on muidugi soodne mõju, kuid saab ka ilma, lõppude lõpuks võivad pühitsusi anda ka daakinid unenäos. Doktor Nida õpetab meid suhtuma tantrasse loominguliselt – on võibolla esimene tiibetlane, kes seda teeb, teistel on ikka ranged piirid, käsud ja keelud. Meie vaimsusehuvilised on harjunud seitsme tshakra süsteemiga – mis ongi kõige levinum, kuid kaugeltki mitte ainuke – ja kui korraga keegi kasutab viie tshakra süsteemi – seda teeb nüüd ka Nida,- siis tundub, midagi on väga valesti. Ei ole. Tshakrad on energiakeskused. Ei saa väita, et nad on “olemas” – nad on siis, kui me nad endas kujustame eesmärgiga rohkendada endas just teatud kindlaid energiaid ja neid paremini tunnetada. Nidal on puudu laubatshakra ja ta ei erista seksuaal- ning juurtshakrat, käsitledes neid ühe tervikuna. Laubatshakra on seotud selgeltnägemise ja telepaatiliste võimetega. Ilmselt pole kõnealust harjutust tehes vaja neile võimetele keskenduda, sest kõike korraga ka ei jõua ja tekiks tähelepanu hajumine, seksuaal- ja juurtsahaka aga asuvadki lähestikku ning neid ühe tervikuna tunnetades suureneb nende ühine energiapotsetsiaal.
Kuigi doktor Nida ei kirjelda oma raamatus praktikaid kahele, annab ta hea ülevaate sellest, kuidas peaks oma keha ette valmistama, enne kui asuda tegema midagi koos. Tiibeti traditsioonis tehaksegi selget vahet, kas praktiseeritakse kasutades oma keha ( sel juhul võib küll kaasata ka kujutlusliku kaaslanna) või kasutatakse ka teise keha. Keha kasutamine, eriti veel teise keha kasutamine ei kõla just hästi, kuid selline see tiibetlaste kõnepruuk on ja kui mitte pahasti mõelda, pole viga midagi.
Muide Nida ennustab, et tulevikus kujuneb läänemaailmas vadžrajaana kõige olulisemaks osaks just nimelt karmamuudra. Kas pole meeldiv perspektiiv! Vahest pühendab ta siis oma järgmise raamatu nüüd sellele, mida teha, “kasutades teise keha”. Mulle ei olnud selles ta raamatus midagi uut, kuid üksnes seepärast, et käisime paar aastat tagasi koos dr Olev Poolametsaga ta loengutel Helsingis. Poleks ma seal viibinud, olnuks kõige olulisem peatükk – harjutus tigléga – olnud ka mulle uus.
Samanthabadra
Doktor Nida nimetab mitmes kohas tummo-harjutust (tu-mo, tuline naine) ja tõdeb selle seost karmamuudraga, kuid ei kirjelda seda siiski sel määral, et oleks ka võimalik teha. Olgu siis selle harjutuse täpsem kirjeldus siia minu poolt lisatud:
Meie keha keskkanal on läbipaistev, umbes väikese sõrme jämedune valgusetoru just selgroo ees, ulatudes juurtshakrast (“sabakondi juurest”) üles kroontshakrani (pealaeni). Vaskule ja paremale sellest visualiseerime samasugused, kuid pisut kitsamad kanalid, mis algavad vastavalt vasemast ja paremast ninasõõrmest, liiguvad üles pealaeni, teevad pealae all sujuva kaare allapoole ning edasi kulgevad paralleelselt keskkanaliga, mille poole lõpuks kaarduvad ja ühtuvad keskkanaliga neli sõrmelaiust allpool naba. Visualiseerinud need tshakrad, hingame sisse läbi vasaku ninasõõrme, hingame ühtlaselt ja sujuvalt, siis tugevamalt, siis jälle tasa. Kujustame, et õhk suundub alla vasakus kanalis, siis liigub kanalite ühtumiskohas edasi paremasse ja kui välja hingame, hakkab selles üles tõusma, haarates ühtlasi meie kehast kaasa kõik negatiivse, kõik negatiivsed emotsioonid, kõik haigused, üldse kõik selle, mis meid rusub – ja kõik see lendab välja läbi parema ninasõõrme eemale maa gravitatsiooniväljast ning hajub kosmoses. Teeme seda harjutust kolm korda ja kordame siis sama, hingates sisse paremast ninasõõrmest ja välja vasakust. Teeme ka seda harjutust kolm korda. Seejärel hingame sisse korraga mõlemast sõõrmest. Kui õhk jõuab keskkanalisse, pingutame vaagnalihaseid ja tõmbame nende abil energia alumistest tshakratest keskkanalis nabatshakrani, kus see seguneb sisse hingatud kosmilise energiaga. Hinge kinni hoides tunnetame seda õndsalikku energiat, mida võib nüüd seal tunda. Kui hinge kinni kinni hoidmine nõuab juba pingutust ja tundub ebamugav, hingame sujuvalt välja läbi mõlema ninasõõrme, visualiseerides, et energia, mille oleme sisse hinganud, ei välju koos õhuga, vaid sulab meie keskkanalisse. Teeme seda harjutust kolm korda. Nüüd kujustame kanalite ühtumiskohta (neli sõrmelaiust allpool naba) hõõguva tulekübeme. (Võib ka kujutleda, et haarad sädeme käega otse tulest ning pistad selle nimetatud kohta oma kehas.) Tunnetame selle sädeme hõõgust! Pingestame vaagnapõhjalihased ja surume nende abil energiat alumistest tshakratest tulekübemeni. Hingame sügavalt sisse. Õhk laskub mõlemas külgkanalis kanalite liitumiskohani ja sulab seal ühte palava energiaga, mille surusime altpoolt üles. Lõpetanud sissehingamise, neelatame, et sel viisil õhku veel paremini allapoole suunata, ja surume vahelihaga kokku nii õhuenergia kui ka altpoolt üles toodud energia, mis on nüüd nabatshakras surve all. Hoiame hinge kinni nii kaua, kuni see pole veel ebamugav ja keskendame tähelepanu tulekübemele, mis on nüüd ümbritsevast õhust hõõgvele löönud. Lõdvestume ja hingame välja. Samal ajal kui õhk väljub ninasõõrmeist, kujutleme, et energia tõuseb keskkanalis ja sulab sellesse ning läbi kanaliseinte ka meie kehasse ning sellega koos levib kõikjale tulekübemest lähtuv mõnus soojus, mis ühtlasi põletab kõik negatiivse. Keskne tähelepanu on jätkuvalt tulekübemel. Teeme seda harjutust seitse korda. Seitsmendal väljahingamisel kujutleme, et tulekübe lööb lõkendama, tuli tõuseb keskkanalis, puhastades kõik tshakrad. Kroontshakras sulatavad leegid hõbedase õndsaliku aine ( energia), mis sulades valgub allapoole keskkanalis ja kutsub igat tshakrat läbides esile ülemaiseid õndsuse-elamusi. Kui ta jõuab tulekübemeni nabatshakras, tõuseb sellest uus lõõsk, kogeme energiapurset, mille kiired ulatuvad iga rakuni meie kehas, tehes meid üliõnnelikuks ja täites kogu keha mõnusa soojusega. Kui seda harjutust jätkata nii, et iga kord, kui hõbedane sulaaine laskub tulekübemele, sööstab sellest keskkanalis üles tuleloit, mis sulatab veelgi enam kroontshakra hõbeainet, millest tulesädemele laskudes sööstab üles jällegi veel suurem loit – võib kanduda püsivasse ekstaasi.
Kuigi autor ei lubanud seekord kirjutada harjutustest, mida võiks teha paaris, leidub raamatus siiski ka ühteist sellist. Näiteks soovitab ta visualiseerida ennast ja oma partnerit jumalikuks paariks, kasutades selleks kujutelma Alg-Budast ja ta kaaslannast, Samanthabadrast ja Samanthabadist. Muidugi võib võtta kujustamiseks ka mõne teise jumaliku paari – üldse on kasulik valida endale meditatsioonideks üks kindel lemmikjumalus. Ka see on olnud väga reglementeeritud – pole sugugi nii, et võtad, mis meeldib – kõigepealt on vaja hankida laamalt luba ja pühitsus, mis eeldab muidugi ka annetuste tegemist…. Ka selle kohta ütleb Nida külma kõhuga: Enamusel lugejatest pole Kõrgema Tantra Pühitsusi, kuid ka see on OK. Samanthabadra ja Samanthabadriga on kõige lihtsam alustada, kuna neid kujutatakse lootosistes rituaalühtes alasti mehe ja naisena, pole neil mingeid keerulisi ehteid-riideid ega paljusid käsi-jalgu-päid nagu mõnedel teistel. Järgmine, juba natuke keerukam kujustada, oleks Vadžrasattva kaaslannaga. Neil on juba natuke riideid ja ehteid ka ja enamasti näevad nad välja väga kenad.
Raamatu lõpuosas on veel mõningaid tekste, ka kaks luuleteost, kuid tuleb tõdeda, et eelnevalt on autor nende sisu juba esitanud ja teinud seda palju elavamaltki.
Jään põnevuses ootama doktor Nida järgmist raamatut.